Kokkuvõte ERNIst

• 5 autorit
• Loetud tekstid
• Kriitika 
• Kuidas iseloomustad loetud katkendi(te) põhjal autori kirjutamisviisi? (millest, kuidas kirjutab)
• Mida märkasid kriitikud (üldistus või 2 näidet)
• Kirjelda fotode põhjal kirjanikku
• Soovitan / ei soovita lugeda

August Gailit (1890 - 1960)

• "Purpurne surm"
• N/igol/ A/ndresen/, August Gailit. Purpurne surm. Romaan.  ,   Mart Raud, August Gailiti "Purpurne surm". 
• August Gailit kirjeldab oma teoses põhjalikult tegelasi (Kapten oli lühike, kuid väga tüse härra, habetand, kuid hõreda habeme all paistsid veresooned. Oli hääsüdamlik, kuid väga äge ja metsik, kui talle tehti ülekohut. Ta oli jumalasalgaja, tsüünik, kõnelemises tihtigi ropp, ...) ja keskkona, kus nad viibivad. Katkendis "Purpursest surmast" võib lugeda naistetüüpidest, kes eksisteerisid Gailiti ajal, neid tüüpe on seitse. Teises katkendis loeme Joonas Moore õnnetust elust, mis lõpeb purpurse surmaga. See-eest on ju suurem õnnetus siiski naistel, sest nemad jäävad meestest ilma, mitte vastupidi. Üldistavalt võiks öelda, et teos on suur fantaasia, ulme, mis pikalt lugedes ära tüütaks.

•  Nigol Andresen on kirjutanud Gailiti teosest kriitika, milles ütleb, et Gailit ei ole oma loomult fantast, vaid on kirjutanud fantastikat, et saaks suurendada oma väljendumisviisi ning seda siniste kuradite juures lokaalide ja deliiriumide maal. Samuti leiab ta, et Gailiti fantaasia on erootiline ("Saatana karussellid", "Rändavad rüütlid", "Surm") kuid liigselt elutarkust jagav, mis muutub väljakannatamatuks.Seega üldistvalt võib väita, et Andreseni meelest on "Purpurne surm" Gailitil üks tavaline teos, millest pole ta oma kirjutamisstiili arendanud vaid ühendanud oma vanu kirjutamismalle, mis pole olnud kuigi head.
• August Gailit (fotode põhjal) oli pikka kasvu mees kiilaspäine üsna pehmete näojoontega mees, kelle silmadest kumab õrnalt läbi salapärast energiat. See-eest pole see energia minu meelest kuigi positiivne ja elurõõmus, pigem pisut kaval. Vahest tuleb sellest imelikust enrgiat see erootiline osa tema teostes.
• Mina soovitaksin kindlasti lugeda August Gailiti "Purpurset surma", sest see õpetaks neid noodi, kes ei ole õppinud, kuidas teha lugejale selgeks tegevustiku miljöö. Samuti annab romaan kõne- ja mõtlemisainet.

Albert Kivikas (1898 - 1978)

• "Jaanipäev", "Maha lüüriline šokolaad", "Lendavad sead", "Ohverdet konn"
• Bernhard Linde, A. Kivikase "Jaanipäev". 
• Katkendid Albert Kivikase teostest, mida lugesin, olid väge erinevad. Luulekogu "Ohverdet konn" on hvitav, kuid minule siiski kauge. Kõik need pikad sõnade mängud tüütavad ära, sest neist on väga keeruline aru saada. See-eest on väga huvitav minu jaoks "Lendavad sead", sest viis, kuidas ta kirjeldab tolle aja ühiskonna probleeme ja inimeste arusaame, on uudne ja minu jaoks olndu täiesti tundmatu. Muidugi võib neid pisikeis katkendeid lugeda ka lihtsalt kui jutukesi, kuid nende taga peitub midagi sügavamat. "Marha lüürilises šokolaadis" arvustab Kivikas 1920.aastate kirjanikke. Romaanis "Jaanipäev" kirjeldab Gailit Eesti tavapärase talu elu.
• Bernhard Line kirjutatud arvustus on "Jaanipäeva" vastu üpriski positiivne, leides, et see on palju parem, värskem, omapärasem ja jõulisem kui tema eelmised romaanid. See-eest on ta öelnud: "Kuid hoolimata sellest puudusest on Kivikase "Jaanipäev" siiski tähelepanuväärilinene teos meie jutustavas proosas, millele on raske väärilist leida meie käesoleva aasta seni ilmunud teoste hulgas. Millega on aga raske leppida, on Kivikase osalt kaunis silmatorkav lohakus oma teose sõnalise külje vastu.  ....  Ka Kivikas pole oma "Jaanipäevas" suutnud hoiduda sellest pahest, mis meie pea kõigi oma kirjanikkude suuremate teoste juures märkame: väsimus romaani lõpul. On selgelt tunda, et romaani algus kuni keskkohani on hea ja hooga läbi viidud, aga siis on autori nagu vallanud vaimline väsimus ja lõpp on loid ja lõdev, nagu ükskõikselt visatud. Seda näeme kahjuks ka "Jaanipäevas". "
• Kivikas oli minu meelest karmide näojoontega, kuid tema silmad ja suu tundusid pidevalt naervat. Vahest oligi nii, et kigi ta nägi ühiskonnas kõike seda negatiivset ja pahelist, kirjutades palju arvustusi, said need omakorda negatiivset tagasisidet, kuna ta pidi liialdama seda, mida ta oma silmade läbi nägi?!
• Mina soovitan kindlasti lugeda Albert Kivikase teoseid, eriti "Lendavaid sigu", "Maha lüürilist šokolaadi" ja "Jaanipäeva", sest need avardavad meie silmaringi nii mitmeltki poolt.

Artur Adson (1889 - 1997)

• "Kriisid ja kriisid"
•  Kriitika teostele puudub.
• Sugavalt negatiivne suhtumine ühiskonda on minu arust liigne. Isegi kui teater saab võrreldes kinoga vähem raha tegutsemiseks, ei saa ometigi seda sedavõrd negatiivselt väljendada. 
• Artur Adson oli kiilaspäine pikk mees, kellel olid teravad näojooned - terav pikk ja sirge nina, ninast ette ulatuv teravapoolne lõug. Piltide pealt tundub ta üsna karmikäeline mees olevat.
• Kui noor tahab võrrelda tänapeäva ühiskonda Adsoni-aegse ühiskonnaga ja võrrelda nende probleeme, oleks Adsoni "Kriisid ja kriisid" suurepärane arvustus, mis võtta aluseks. Seega soovitan lugeda ka seda katkendit.

Kirjelda väikelinnade elu.
Inimesed hoiavad väikelinnades rohkem kokku. Linn on üks, see on kui küla, kus liiguvad erinevaid klatšijutte inimestest, kuid häda korral, ühinetakse. Nad pole kuigi usaldusväärsed uute asunike suhtes, kuid siiski kuulutavad alati kogu maailmale, et elavad parimas linnas parimate linnaelanikega. Nende suhtes, kes näitavad üles soovi mõnda suurlinna õppima minna, suhtuvad nad skeptiliselt ja mitte kuigi heatahtlikult.
Väikelinnas on palju värve, loodust ja madalamaid maju. Väikelinn on rahulik ja rahulikumad tunduvad ka tema elanikud. Kuid see on vaid mulje.

Richard Roht (1891 - 1950) "Väikelinn"
Väikelinna elanikud üritavad olla sarnased suurlinna omadele, käies kaasa viimase moetrendidega.
Väikelinnas on välja kujunenud teatud ideaalid, reeglid. Kui neid rikkuda, pole see inimene enam väikelinnas tere-tulnd.

Maailma on sõbralik, ise

• nõrk ehk alalhoidlik, tagasihoidlik, stabiilne ja turvaline: Elga Veber
• tugev ehk otsekohene liiderlik, optimistlik, suhted olulised: Robert Lund

Maailm on vaenulik, ise

• nõrk ehk realist, kartlik, põgeneja, negatiivsete ootusega: Max Veber
• tugev ehk võitluslik, jõuline, ründav:

Kas väikelinna õhustik mõjutas Verner Molli saatust?
Jah: ta sai uue elukogemuse, millest õpitu talle meelde jäi, tekkisid uued haavad tema südamesse ning ta tundis enda õlul veelgi suuremat koormat kui varem, ta tundis ennast vana ja kulununa.
Ei: ta jäi ikka üksi, tema tunded olid samasugused nagu ennem, mida ei muutunud.


Milline on minu elukeskkond?
Kuigi ma olen üpiski püsimatu inimene, armastan ma loodust ja rahu, linnulaulu ja käo kukkumist. Seega sooviksin elada looduskaunis kohas. Mäekese või künka najal. Arvatavasti ikka Eestis, sest just siin on sedavõrd soojad suved ja nõnda külmetavad talved. Ma sooviksin endale armast pisikest maja, mis oleks seeest kaunisti ruumikas, kus saaksin küpsetada suures köögis. Ma ei elaks üksi ja minu lähedal oleks veel teisigi talusid, sest üksildust ma ei salli. Ma olen suhtleja inimene ning kindlasti sooviksin ma vähemalt korra nädalas peol käia ja iga päev oma sõpru näha, nendega kokku saada ja jututada.

1. Kuidas Sa suhtud tegelaste kujutamise must–valgesse printsiipi?
Minu jaoks pole olemad musta ja valget. On olemas valge ja selle pisikesed varjundid, mis tulevad hallist. Ma ei usu, et on olemas midagi üdini halba, seega on valge kujutada tegelase vaid mus-valgetena.
2. Kas Sinu suurimad lugejaelamused on seotud valguse–varju kindla alaga või näed Sa inimeses koos mõlemat loovat alget — nii kurjust kui headust?
On Olemad valge ja selle varjund, mis tuleb hallist.
3. Kas Sinu arvates on igal linnal mingi ainult temale omane fluidum? Kas linn võib kultuuris tähendada isegi enam kui riik? Too ajaloost taolisi näiteid! Kuidas on lood tänases Eestis?

Eduard Vilde "Tabamata ime"

Marta Sillaotsa arvamus.


Tark naine

• Müüt: tark naine võib olla posija aka nõid, kui ka kaval naine, kes oskab mehi ümber oma sõrme keerata 
• Eduard Vilde arvamus: naine, kes on haritud ja kellel on palju hobisid, oskab oma arvamust põhjendada ja argumenteerida, kohati kasutab liigselt ilustatud ja ülepaisutatud sõnu, ratsionaalne 
• Marta Sillaotsa: kes eksib, pole täisulik

Johanne Vares Barbarus (1889 - 1949)

Moodusta 10 - 15 küsimuest, millele vastates saaks ülevaate Johannes Vare Barbarusest.

1. Mis andis Barbarusele vabaduse, et ta ei pidanud sõltuma kirjanikele antavatest toetustest?
2. Millistes ajakirjades ja rühmitustes võttis ta aktiivselt osa ning millised reforme üritas ta nende kaudu rahvale edasi anda?
3. Mitu luulekogu on Barbarusel?
4. Mida ühist on Barbaruse nägemuse kohasel tänasel ajakirjandusel ja 1920ndate aastate ajakirjandusel? ("Meie kirjandusloomingulik staatus quo")
5.  Kellega sarnaneb -varasematel tundidel läbivõetud kirjanike- Barbaruse arvamus 1920.aastate kirjanike prboleem ?(rahvaluule immiteerimine, leelotamine, vähene eripära etc)
6.  Millest kirjutab Barbarus oma esimeses luulekogus "Fata Morgana", mis iseloomsutab seega tema varast luulet? -kirglik , uusromatniline, ihadele janunev...
   
7. Kuidas iseloomsutada Barbaruse hilisemat loomingut? - pidevalt muutuv, otsinguil käiv, kord jõuline ja grotseskne; hiljem ühiskonnakriitiline, analüüsiv ja sügavalt allegooriline.
8. Mis Te arvate, milline stiil, kas uusromatniline luulesuund, kubism või hoopis antifašistlik luule oli Teile kõige omasem?

"Uus luule ei lepi peeruwalgusega ahjulõukel, et wana eidena leelotada..."
"... il faut que le mouvement, qui est l`expression même de la vie, s`incorpore à  l`oeuvre d`art."

Johannes Barbarus

Minu senine kogemus luule lugemisel on olnud üsna pinnapealne. Olen lugenud luuletusi Lydia Koidulalt, Priidu Peierilt jt eesti luuletajatelt. Kuid ma pole jätnud meelde oma lemmikluuletusi neilt, kuigi on olnud neid, mis hinge poevad. Mulle meeldib lugeda värsse, sest need mänivad sõnadega, ning sõnade mäng on kirjakeeles kõige ilusam ja huvitavam.

muusika-matemaatika-valge valgus-luule

matemaatika-valge valgus-luule-muusika

valge valgus-luule-muusika-matemaatika

luule-muusika-matemaatika-valge valgus

Valge valgus koosneb praegu minu jaoks kolmest asjast: muusikast, matemaatikast ja luulest. Omaette eraldi seisnuna, ongi nad lihtsalt üksinda seisvad osad kuid kokku saades moodustub neid täiuslikkus, valge valgus, sõltudes üksteisest ja täiustades teineteist.

Johannes Barbaruse luule seos kubistlike kunstiteoste vahel?

• pisikeste asjade kujutamine: klaasikillud, puuviljad jm... " klaasi klirinaga, lendavate korkidega"
• maailma kujutamine läbi 
  

Friedebert Tuglas "Poeet ja idioot"

http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/tugl/poee_ftx.html


Artur Roose "Fr. Tuglas: "Poeet ja idioot""
Teos on isiklik ja otsekohene. Täheldused Tartu kohta on hingestatud, autorile olulised ja huvitavad.
"Kuivust ja igavust tunduks nagu enam kui tarvis. Kuid selle ärapeitmiseks ja eemaldamiseks on sündinud just ilusad looduse kirjeldused teose algul ja lõpul."
 --- nõustun

Trikster:vembrumees, lad k tricae-naljaatemp.Ta on laisk  kaval, loov, heatahtlik, amoraalne, valelik, rumal jpm. Maailmaloomise osaline, universumi tekke juures, tunneb piiri maa ja taeva vahel. Asub väljaspool head ja kurja, ilmutab loovust ja tuimust. Vaimselt liikuv, variatiivne, vormide rohke; kõik, mida nimetame tavaliselt loovuseks. Triskter on inimese sümbol- ühendatud on kangelaslikkus ja altus, mõrtsukalikkus ja headus, jumalikkus ja juhmus.

Kurat:
Fr. Tuglas pidas kuradit elut naituvaks isikuks, kes on täpselt naug inimene oma pahedega. Kurat karistab inimesi väga harva  nign ainult lõbu pärast.

• Lõbus. leplik, indivuduaalne. piirideta, alu nautiv, ärakasutaja, esteetiline, inimlik, tolerantne, loomulikkuse väljund, defineerimatu.

mütoloogia- krk k diabolus- ekistaja, segadusseajaja.K.. on põrguvürst ja Jumala vastaline. Lucifer on taevast allalangenud ingel, ldk k luciferus- valgusetooja; Uues Testamendis (Luuka 10:18) "Ma nägin saatana nagu välgu taevast maha langevat!"
Kahte liiki hiiglased. (Paracelus "Liber de nymphis"): mütoloogilised-tursid ja inimlikud-nt Haymon.


Jumal:
Tuglase arvates näitab Jumal ennast ainult vajadusel. Jumal tahab, et inimesed käituksid vooruslikult ning korralikult, kuid reeglite eiramise korral karistab neid. Kindlasti on ta meie keskel ning paljude elud põhinevad tema loodul. Talle ei meeldi paadunud Jumala järgiad, kes 3 korda nädalas kirikus käivad. Inimkauge, egoistlik, auahne, autoritaarne, pealiskaudne, külm, ametlik

August Gailit "Purpurne surm"

sekvents:

NAINE

ilus emotsionaalne

flirtimine poodlemine sünnitamine

Naisteta ei sünniks laps

Äärmiselt keeruka loomusega olend

Helena

Kapten Roode vastandiseloomustus:

• tasakaalukas ja rahulik pingeseisundis
• jumalakartlik
• viisaka kõneviisiga
• halva, julma iseloomuga
• pelgas naisi: otsis toorust, pettust ja ahnust, see-eest nägi neis armastust luulet ja joobumust - kohtles neid hästi
• laristas raha ja varanduse enda peale, perele ei andnust

Naistetüübid:

1. Alalhoidlikud romantikud
2. Kirglikud eneseotsijad (kirgede orjad)
   
3. Segaduses vesistajad
4. Lahjuvad romantikud
   
5. Pere nimel elavad veenaised
6. Armastuses pettuvad karged mustajuukselised

On mehi, kes on sündinud täiskuuajal kesklinnas kõrguvates pilvelõhkujates, sest just siis sündides saab nõnda säravad silmad pähe. Väiksena on nad armsad kui pehmed vaikselt sumisevad mesilased, kenasti naeratades kõigile lillenupukestele, saades nõnda kogu nende õietolmu. Suuremaks kasvades õpivad nad kunsti, millega kõik lilled enda juurde meelitada. Kuid neil on pahupool: nad hakkab liialt maitsma ühe lille õietolm ning üritades kiindumust eemale ajada, väldivad nad lillenupule naasmast. Sedasi rikuvad nad kogu oma elu, sest iga kord nähes mõnd sellist lille, milleni nad ise lennata sooviks, hakkavad nad kartma torgata saamist, kuigi nemad hoiavad nõela, millega torgata.
On mehi, kes on sündinud talvisel pööripäeval ning eostatud kevadel looduse ärkamisajal. Nad on elavad ja värsked ning toovad alati päikest süngesse päeva. Nad on rõõmsad, kuid elavadki liialt selleks, et teha pimedat päeva valgeks, raisates enda elujõu juba noorena ära. Juba varakult hakkavad nad kaotatud energiat mujalt otsima, leides selle meelemürkidest, lõpetades elu tänaval ilma pere, naise ja majandusliku toetuseta.
On mehi, kes on sündinud jaanipäeva möllus. Olles eostatud igavuse peletamiseks, on nad elujõulised nign kiirgavad päikesest. Nad on entusiastlikud, energilised, kuid armastavad naisi, kes on tagasihoidlikumad, tavalise välimuse ja armsa olekuga.
On mehi, kes on sündinud lumisel päraslõunal. Nad on unistavad, armuvad kiiresti aga ei julge end suhtesse siduda. Nad võivad olla sageli pealtükkivad, muutudes ebameeldivaks. Ometi on neil palju tüdrukutest sõpru, sest oskavad neid kuulata, rääkida moest ja anda nõu poisteteemadel. Tavaliselt leivada nad siiski endale nö unistuste naise. Mõnikord kipbu ta nende eest liialt hoolitsema, tõrjudes sedasi nad armukeste käte vahele.


5 lauset Gailiti "Purpursest surmast" tõlkida tänapäeva keelde.:
On naisi, kes sündind tukkuvast järvest, unisest pargist ja loode päikese purpurist. Nad elavad romaanide vihkest, luuletuskogudest, novellide veetlusest, tegelikult ei oska aga panna isegi kätt ümber su piha ja suudelda lihtsamat suudlust. Nende käed on higised, nende nahk on roosakas, nende huuled on õhukesed kui lestad. Kuid ellu astudes saavad korralikeks emadeks, kes peksavad lapsi hasardiga ning näevad häämeelega, kui ka nende mehed vibutavad sagedamini rihma. Nad on väga rahaahned ning ei unusta ealgi oma perekonna kasusid. Nii võivadki olla armukeseks üksnes neile, kellest on kasu nende meestele, kuigi see kasu oleks minimaalne. Ning siis on korraga kadund kõik kirjanduse ja kunsti armastus ning isegi kõige armsamate luuletajate nimed ununevad silmapilkselt. Armsamate raamatute leheküljed tarvitatakse tuustikuks, kuhu keritakse lõnga, ehk rebivad lapsed neid tükkeks, et keerata suurte eeskujul paberossi. 
On naisi, kes on nagu Katie Scarlett O'Hara. (Tuules viidud")

Kivikas: lõpp

1.Olen filmiprodutsent ning soovin teha ühest Kivikase teosest ("Lendavad sead", "Maha lüüriline šokolaad!", "Jaanipäev") film. Millise filmi ma valin? Miks?

Vaksalis      

     Mu hinges vaksal, kus masinatel rendez-vous ja rööpad kõneldes jooksvad kauguse sireenilisse suhu.
    Kiiskavas shiine meres on veduritel vileline kõne malmist sõpradega, kel pääs pigimustad käharlokid kooksi neelvatest ahjude tolmund kõridest. Platformi avaral esisel laulvad alalõpmata rongide ringmängud, mille keskel tantsib väsimatu manööver-vedur kilgates ainsama silmaga ja roostetand kerega. Vaksalitee lahkmel sale semafoor saadab hõõguvaid suudlusi saabuvalle rongile ja teretab teda alati esimesena, kui kylalisele uksel vastutulev majadaam, võttes raudelaja õlult pika ylikuue - kiire jooksu. Siis tormab näljane kylaline pidulauda, õgib kooksi ja joob veetorni karikast karastavat viina ning sisisedes tänades ja semafooriga auru õrnal käel jumalaga jättes vilkasti taandub raudtee käänaku hammaste vahele.

     Ainuke mälestus lahkujast - kume vile õhu vedelas ihus.
     Nukralt istub melankoolne naine vaksali ootesaalis, ta vaatab vaikselt hiilgavaid terasrööpaid, mis ripuvad kauguse sireenilises suus, kes sööb ja oksendab mürisevaid ronge ning inimliku kannatuse vari ruttab yle ta näo.
     Heii! Naine! Meie kahekesi ainsamad vanaaegsed pärandused siin uue raudilma psykoloogias, haarame kinni vedurite raudseist käsist ja tantsime raudhiiglastega pöörast masinate valssi!
     Mu hinges vaksal, kus masinatel rendez-vous ja rööpad kõneldes jooksvad kauguse sireenilisse suhu.

Valisin Albert Kivikase teosest "Lendavad sead" miniatuuri "Vaksalis". Ma teeksin sellest animafilmi. Lugu kirjeldab tollast ühiskonda, mil linnade üldilme muutus suitsuseks rongide peatumispaigaks. Albert Kivikas oleks selle üle justkui õnnelik -futurism ülistab tehnika arengut ja linlikku eluviisi. Teeksin sellest animafilmi, mis oleks humoorikas, vaadatav nii väikestel lastel kui ka täiskasvanutel. Täiskasvanud saaksid aga aru ka filmi sügavamast mõttest.

 Filmi sisu oleks järgmine: väike tüdruk, umbes 10 aastane, elab raudteejaamas, sest tema isa on selle omanik. Ta teab kõikdie rongide nimesid peast ja suhtleb nendega -saab uudiseid. Tal on väga lõbus elu, sest rongid on väga rõõmsad. Kahjuks rongid lahkuvad alati sama kiiresti kui tulid ning ainuke, mis iga päev neist järgi jääb, on nende kaugelekostuv vile.

2. Millised näitlejad palkaksin filmi?
Tüdrukule loeks peale Evelin Pang.
Vana ja tark rong, keda kõik austavad - Lembit Ulfsak.
Noor, äsja tehasest tulnud rong - Ott Sepp
Keskeakriisis, nooruslik rong - Priit Võigemast
Vana, pahur, räämas rong - Üllar Saaremäe
Kohalikud rongide teenindajad (masinad, rongidfe nö naised) - Mirtel Pohla
3. Kirjeldada võimalikutl täpselt ühe stseeni tegevuspaika:
Noor rong kihutab ohtilkult mööda raudteed, taga suur tossupilv. Nähes ees raudteejaama anna ta kiirest pidurit. Karjudes annab teada oma tulekust: "Uus välgukiirusel tulipunane, mitte ühegi kriimuta vedur on nüüd tulemas!" Kohale jõudes on tema taga veelgi suurem suitsupilv ja rongist väljujad sassis soenguga. Rongide teenindajad itsitavad, kõik peale ühe.


Lisaülesanne: 
Hendrik Visnapuu "Albert Kivikas "Jaanipäev""

Luukammer - Ajatelg - 20ndaid aastaid: Millised sõndmused võisid enam mõjutada Eesti ühiskonna arengut?

1920 23. august — Tallinnas asutatakse osaühisus “Estonia– Film” (P.Parikase ja T.Märska eestvedamisel)

Albert Kivikas "Jaanipäev"

Märkmed:

1.  Teos kirjeldab suure Saare talu allakäiku ja väikese asunikutalu ülesehitamist.
2. Kokku saavad peremehed, asunikud, popsid, suveks maale sõitnud peremeeste pojukesed–korporandid, tütred–gümnasistid, taluteenijad ja sulased. 
3. Saare talu peremees Peet, tema naine, tütred Leeni ja Linda ning poeg Karl.
4. Jõõgu üliõpilasest poeg Ärni ja asunikust poeg Tõnis, tema naine Leena.

Perenaine:
eluväärtused: hoolitseda talu eest
kibestumused: vale mehe valimine, vaid sünnitamismasinaks olemine,
kahtlused: Karl on jumalapoolt saadetud, et kätte maksta Peedule tema ema ja isa eest, kes perenaist nõnda kiusasid; sureb enne kui näeb oma lastes täiskasvanuid; Leeni rumalus ja Linda noorus ning kahtlus, et nad ei saa korralikult mehele pandud

Peremees:
au: tema ilus talu ja hästi koolitatud lapsed
uhkus: uhkelt ja linnalikult riietatud lapsed, poegade ja tütarde koolitamise võimaldamine,
väärtused: puhtad, ilusad ja uued riided
kahtlused: ta võis olla oma naise vastu karm, liiga julm


1. Pane loetu põhjal kirja umbes 10-lauseline olupilt XX sajandi peresuhetest.
 Peresuhteid kui sellised puudusid. Abielluti siiski inimestega, kelle varandus oli sama suur kui enda oma. Kui armastus ja kirg teineteise vastu puudus, ei tehtud sellest välja - küll see ajapikku tuleb. Ja nii ta tuli, vähemalt hoolimine. Naine sünnitas mehele lapsed, kellest mõlemad hoolisid väga ning neid ühiselt kasvatades tekkis kiindumus teinteise vastu ning vanemas eas oldi lahutamatud. Suurt rololi mängisid kas peremehe vanemtad, kes elasid poja talus kuni surmani, seega väga palju mõjutasid peremehe ja -naise suhteid vanemate arvamus naisest.

2. Kuidas iseloomustaksid XXI sajandi alguse peresuhteid? Milliseid sarnasusi, erinevusi märkad?
Üheks suureks erinevuseks, mida kaasaja abielude sõlmimisel välja tuua tuleks, on see, et enam ei valita abikaasasi nende varanduse järgi. Valik tehakse enda tunnete järgi. Kuna abielusid saadakse lahuatda, ei lasu inimeste õlul enam nii suur koormus öeldes sõna "Jah!" ning kire kadudes võib kergesti abikaasast lahku öelda, laste hooldusõigust taotleda ning uue elukaaslase valida.
Samuti on palju rohkem õigusi naistel, sest nad võivad töötada ning pole enam sünnitusmasinad. Kurb asjaolu on see, et naistel ei jäägi enam aega abiellumiseks ja laste sünnitamsieks, sest soovitakse teha karjääri. Samalajal kui mehed muutuvad õrnemaks ja tundlikemateks.
Teisest aspektist lähtudes -vaadates nüüd ka mehe soovi karjääri teha- võib väita, et sarnaselt Karlile, õpivad ka tänapeäva noormehed ülikoolis pikki aastaid enne kui tõsiseid suhteid loovad. Nad elavad vanemate kulul. Tihtipeale isegi nende majas - seda isegi veel 35. aastaselt.

3. Milline on peresuhete tulevik Eestis?
Ma leidan, et praegu on aeg, kus inimesed hakkavad soovima perekonda luua rohkem, kui eelmisel kümnendil. Kui XX sajandi lõpul piirid avanesid, soovisid kõik noored minna välimsaale ja karjääri teha, mistõttu iive langes. Nüüd on see hirmus reisimise aeg läbisaamas, kuigi ikka soovitakse reisida ja õppida. Seda aga koos oma elukaaslase või kallimaga.
Seega usun, et peresuhete tulevik on Eestis positiivne

Albert Kivikas "Maha lüüriline shokolaad!"

http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/kivi/maha_ftx.html

Manifest kõikide eesti kirjanike kohta, kirjutades, mida ta neist arvab.

Friedebert Tuglas: Liiga kauge, st kirjutab müüte välismaast aga ei lähtu Eestist kui tegelase kujutab. Ei anna meile vajalikku (nö leiba ja karbonaati) vaid annab midagi toretsevat, liigkülluslikku, milelst kasu pole (šokolaadd)
Aleksander Tass: unistab ja fantaseerib liialt. Ülistab, teeb asjad paremaks, kui nad tegelikult on, kuigi võiks realismi proovida.

August Alle: liigselt minevikus kinni, pöörab tähelepanu minevikukirjandusele.

Hendrik Visnapuu: Rohkem enesekindlust, tegusid paljaste sõnade kõrval. Kirjutab liiga palju tõsistel teemadel.

August Gailit: Näeb kõike liiga negatiivselt, läbi oma sapistunud silmade. Kirjutab kirikuvastastest teemadest. Puudub midagi tõsist, jõulist, on vaid fantastika.

Johannes Barbarus: Sõnades pole jõudu. Emotsiooni kirjutustesse panemata ei saa ka emotsioone edasi anda. Inimeste ürginstiktidest võiks vähem kirjutada.

Richard Roht: Liiga negatiivne inimeste suhtes. Teeb neid maga, kutsudest neid nimedega.

Marie Under: kirjutab liiga masendavatest ja traagilistest teemadest, kostub läbi nuttu.

Arthur Adson: Kirjutab vanadest läbikäsitletud teemadest.


Johannes Semper: Igav spordikäsitlus.


Üheksakümnendate alul pintsaklipslased.

Pintsaklipslaste manifest 1995

Linnar Priimägi ja Ants Juske manifest diskoteksapõlvkonnast.
Pintsaklipslased - puudub sõjaväemälestus; majandus ja õigusteadus; Tallinna, kus liigub raha;

Pinstaklipslaste lahinguradadel
Karlo Funk Pintsaklipslased

Minu põlvkonna manifest: (pane kijra 5 - 6 iseloomulikku joont + nimetus mis iseloomsutab minu põlvkonda)

1. Mikihiired facebookis
2. Ambitsioonikad tarbijad
3. Piiramatud
4. Hall mass
5. Multitääskerid

Erinevused minu ja minu vanemate põlvkonna vahel:

• Meie põlvkonnal on suuremad õppimisvõimalused nii riigisiseselt kui ka -väliselt.
• Elame iseseisvas riigis mite Nõukogude Liidus, mis piiras meie õigusi ja kitsendas meie silmaringi.
• Vahet pole, kes on su vanemad, meie enda teadmised on tähtsad ning õppima minnes ei vaadata  vanemaid
  
• Internet on tänapäeva noorte elu
• Soovitakse minna itta reisima nagu soovisid meie vanemad
• Oleme muutunud skeptiliseks läänest tulnud informatsiooni vastu
  

Albert Kivikas "Lendavad sead"

Emajõel

Ma seisan Emajõel. Ma kõnnin sellel, mu jalge alune mutuub valgek. Kui ma tahan siis ma langen vette ja ujun koos kaladega. Vahepeal kui soovin langen vette ning hõljun vees koos kaladega. Mu ümber on valgus. Ma olen täeisti kuiv ja saan hingata. siis tõusen vee pinnale. Seal on veel palju inimesi ja me kõik kõnnime vee peal ja sööme muffineid. Lõpuks kui ma väsinud olen, viib jõe vool mind koju. Mina lihtsalt istun rätsepistes vee peal ja vaatan kalu, kes minuga koos liiguvad ning oma juttu vestavad. Minu ümber on valgus. Koju lähedale jõudes moodustab jõgi ühe pisikese kraavi mida mööda jooksen koju. Talviti saan jää peal uisutada. Ka siis näen vee alla kudias kalakesed magavad. Kui aga kõht tühjaks läheb ei saa ma kalu süüa,s est neist hakkaks kahju. Kalu tohivad püda vaid selleks tähsitatud inimesed, täpselt nagu marihuaanat tohivad kasutada vaid nende loojat. vastasel juhul tulevad sulle külge igasugused haigused ja sa satud põrguvärava ette. Õnneks ingldi päästavad inimesed ära.


 Emajõel     

Emajõel on tänavu kevade liigliha. Kaugele on ta sirutand luhas ja rabas oma vesiihu, kallistades oma märgade peodega kalamehemaja ja ulatades omad vabisevad reied uulitsate järele. Sildade mitmekordne kurk joob taevast, ahmides ja sulisevalt lauldes. Jäälõhkujate raudninad terava väitsena lõikavad jõgiliha.
     Istun lootsiku taevapoole sirutet lõugade vahel. Ta puised käed pesevad kylmas vees omi sõrmi: igakord kui nad vette ulatavad noid käsivarsi pidavad sangad heledasti haugutavad kui noored kutsikad. Nii me sõidame võidu mootorpaadiga, kes hingeldades oma lõigatud raudsete tiibadega nuhtleb vett, purjekneiu lehvitab talle edevalt põgenedes lumivalget rätti, kuna ta kõrge luigerind keeb ihast ja armastusest "Tivooli" vastu, kui see sireenina hõiskab. Sadamas langevad armastajad yksteise kaela: purjek - neiu äigab räti pääst, "Tivooli" aga sirutab ta järele oma pigimustad suitskäed ja suudleb pladisedes oma pruuti, kes häbenedes peelepuiega häbematale kallaletykkijalle vastu vehkleb.
    Neist mööduvad paadid tantsivad aga lainetusbaletti.

Lendavad sead  
Olin kui unes kõrgel mäel: kust paistis kaugele läbi tinakerge õhu...
     All aigutavas sygavuses sinetas järv kui kehastund meeleolu, orus, kus ei muud olnudki kui see järv, ta põhjatusega ylal ja all. Oleks kui olnud nägematu tee otsatusest alt otsatusse ylal, kirendavad kaldad aga väravaks kahele mõõtmatusele...
     Kalda kumeral rõunal istus kalur... Ehkki ta oli ääretumas kauguses, oli ta siiski nii suur ja lähedal, et ta viimse kui liigutuse selgesti nägin:
     tal oli käes pikk, vibalev õngelatt, mille pinguli look ulatas pooleni järveni, ta pyydis latikaid...
     Äkilise liigutusega tõmbas ta õnge veest, kuid kala asemel oli õnge otsas nuumsiga, ent see kukkus tagasi vette, kuhu pinnale ta lebama jäi otsegu koolnu. Õnge vastselt järve heites hakkas otsa teine nuumsiga, mis ka tagasi kukkus ja vee pääle lebama jäi kui magusasti magaja.
     Korraga liigahtid need kaks yksteise kõrval lebajat ja hakkasid sõbralikult juttu ajades kalda poole ujuma... Nägin nende musti pystiharjaselisi turje maa poole liginevat...
     Aga poiss oli muutund suureks hundiks, kes neile, ainult nina veest väljas kihvasid laksutades, järele ujus.
     Saabudes randa, tõusid sead äkki lendu kahena pardina, lendasid yle mu pää tiibade vurisedes ja laiade nokkade häälitsedes ylalt...
     Vaatasin neile järele ja äkki nägid mu silmad, kui oleks need kaks suurt lendurit, kes mootorite põrisedes kadusid kõrgete sagerikkude pilvede varju...

• Ablert Kivikase miniatuurid on väga huvitavad. Ta võrdleb eluut elavaga ning kirjaldades meiel elutuid asju, annab ta neile elu. 

•     "...me sõidame võidu mootorpaadiga, kes hingeldades oma lõigatud raudsete tiibadega nuhtleb vett..." - otsekui mooterpaat hingeldaks ja nuhtleks vett.

• Fantaasiarikas ja lõbus lugemine.

Mõisted:
futurism - (lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. See püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.
miniatuur -  lühipala.

Mida arvab F. Tuglas Albert Kivikase "Lendavatest sigadest"

•  fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub.
• originaalitsevad, teadlikult otsitud, katsetavad ja keerulised.
• materjali ja sisu tasakaal
• "ohverdab ta konne ja laseb lendu kummist sigu pastlapaela otsas."
  

Tuglas arvab, et teos on andeka mehe katse uuel alal, mis lõpuks muutub vahest igavaks aga siiski on huvitav ja uuenduslik.


Reflektsioon:
1. Kirjandus peaks olema midagi muud kui muut ja fantaasia.
2. Skandaalsus on kirjanikudebüuüdi puhul esmatähtis.
3. Looming - parim ravi igavuse raviks.

Me läheme koju. Võtame seljast pealisriided, läheme kööki. Esimese asjana me küll ei ava külmkappi, vaid lülitame sisse televiisori. Me lihtsalt ei suuda olla vaikuses. Me ei suuda olla isekeskis oma puhaste mõtetega. Juurelda päevasündmuste üle ja süüvida endasse. Need vähesed, kellel aga televiisorit kodus pole, jäävad sageli oma mõtetega isekeski. Süüa tehes lauldakse, ümisetakse, kujutatakse oma järgmist maali ette etc. Paljud loevad seda igavuse tunnusmärgiks, selle peletamisviisiks. Mina loen aga seda eneseväljendamiseks.
Lauldes, joonistades, ehitades etc loome me midagi uut, midagi vastavalt oma hetke emotsioonidele. Olles rõõmus, loome midagi mažoorset, rõõmsat, värvilist; paksus masenduses tulevad välja vaid minoorsed ja kurvad helid. Samas... olles isekeskis, hakates laulma, kuna pole televiisorit, mida vaadata, et mõelda millestki muust, et meil poleks igav -tegelikult peljates lihtsalt oma sügavamat mõttemaailma-, peletamegi igavust. Me jääme üksi oma mõtetega, pühendume söögi tegemisele ja hakkame laulma -me loome. Seega saab siiski loomingut lugeda parimaks igavuse raviks, sest nii leiame rahu iseendas.

Artur Adson "Kriisid ja kriisid"

Päevaleht, 18. X 1924, nr 282, lk 5

Kriis on kirjanduses, on teatrites, on kunstis, on muusikas, on peaaegu kõigis meie vaimu- ja kunstiilma avaldusis. Kus aga ei tunta mitte kriisi? — Vastus: Kinos, spordiväljal, hippodroomil, kõmu– ja ajaviite–kirjastuses, Paul Pinna "Rahvateatris", suuremas osas operettide etendustel ja s. s.

Milliseid kriise toob Adson välja?

1. Toob välja, et kunstnike näitustel, mis toimuvad aastas vaid korra, käiv sama palju inimesi kuu aja jooksul, mis ühel jalgpalli matšil, kus piletihinnaks on kolm korda suurem summa.
Samuti kirjutab sellest, et Estonia kontsertsaalis likvideeriti sümfooniad.
Seega saame järedlada, et ta toob vällja probleemi: kõik kunstiga seotud alad on kriisis. Näiteks teater, maalikunst jne... mitte kino või sport.

"Kinod, millede hulk üle riigi mitukümmend korda suurem kui teatrite arv, ja millede kunstiline väärtus valdavas enamikus võrdlemata väiksem kui teatritel, töötavad jällegi hästi; nad ei saa abiraha, vaid maksavad sellevastu suuri lõbustusmaksu summe — aga pankrotti ei jää, ei kiratse, ei kõnele keegi nende kriisist."



2. "Iga spordiselts, igad käsitöö- ja keedukursused ning näputöökoolid koputavad nüüd riigikassa kaanele ja — tagajärjekalt, hulga tagajärjekamalt kui kirjandus ja kunst."  ... ja võetakse ära kirjanduslike seltside honoraritasud.

3. "Noorsoo, kirjanduse peatarvitaja, kõhetud rahapungad on viimase võimaluseni rakendatud kooli õppe- ja käsiraamatute ostmisse, ilukirjanduse jaoks enam raha ei jatku." .. uusi õpikudi järjest trükitakse juurde, ilma, et vanad ära kastutataks ning selle peale kogu raha lähebki. Vanasti olevat käinud õpik õpialselt õpilasele, vahel isegi isalt pojale.




Millise lahenduse toob välja?
 
1. Tuleb võidelda nii-öelda tollide abil, see tähendab õiglase ja õige toetamise teel, see-eest mitte kunsti loomingu suurendamisega. Sissetoodud kirjanduslikud teosed jm eest peab maksma. Heade raamatute müügi soodustamine ning halbade, vähekvaliteetsete raamatute maskustamine.
2. Toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks ja peaks seltskond ja eraisikud (keedukursused, näputöökoolid j. s. s.).
3. Sisutühjade meelelahutused.


Too üks konkreetne lahendus ühele konkreetsele tänapäeva kriisile
Kvaliteetsete filmide kättesaadamatus, nende vähene mängimine kinodes. See-eest mängitakse labaseid filme.


Ennustan, et kahekümnendate eesti kirjandus on:
1. aegunud
2. igav


http://www.kirmus.ee/erni/kogu/kogu_fr.html

18.detsember

Erni Hiir oli luuletaja 1900 - 1989. Ta kirjutas luuletuse, millest tuli programmi nimi. Futurism - tähtis pole sisu, vaid keeleline kõla, uudsus.

Trill-Trall

Oo, Jimmy, preili Jimmy — balli bummelungi daam!O

i, tingel-tangel-tungeldus, hõi, hungeldus, hurraa!

Madaam Fox-Trotki trillib, trallib, — iharuse aam!
Poiss pergel-mürgel-mürtsutai, tamm-tiri oll-lal-laa!

Kuid silmin siniallikain käib traagilikum draam!
On millalgi niit reedetum või üle karjara’a
armkulu kõhetu, põld põlat muistse pildi raam?
Oo, kodunurk, paik hubasem, oo, püha kodumaa!

ERNI HIIR
Meeri - Maria - Mari. Armastuslaulud, 1926

Milliseid probleeme eesti kultuurielus Johannes Barbalus näeb?

• Sisutühjad, kirjandusliku sisuta ajakirjad
  
• "Käesolewa aja kirjandust mõõdetawat tingimata "Loominguga"."
• liig nõrgad inimesed - tihuavd nutta
• Luule, kirjanduse matkimine, immieteerimine, mitte midagi uut. Üritatksegi luua teoseid, mis on võrdväärsed vanaga, loomata midagi uu, kosmilist ja internatsionaalset. Ei käida kaasa ajaga vaid ollakse kinni vanas.
  
• Uus luule tekib wabrikkorstnate suitsus, sulatisahjude põletawais leekes: uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi.  
• Staatiline harmnoonia on saanud kineetiliseks: il faut que le mouvement, qui est l`expression même de la vie, s`incorpore à l`oeuvre d`art.
• Ajakiri "Loomingu" aluseti ja kohatu sisutühjus võrredles "Siuru" ja "Tarapitaga".

Lugupeetud Johannes Vares Barbarus,
Aastal 2009 on lood Eesti kultuurielus paremad. Eesti loetavamad ajakirjad on siiani kollased ja see nii nimetatud reamaks toimib ka tänapäeval. Kirjutatakse presidentiproua riietusest, hariduse ja intelligentsita noortest inimestest kui hea tegijatest, nend erilisusest. Kokkuvõttena: tuuakse välja kõige madalam.
See-eest on hinnatuid kirjanikke, kes kirjutavad ausalt poliitikutest, eesti kultuurielust -enamasti arvustavalt- kartmata tagajärgi. Ega neile ei tehtagi midagi. Samuti on peale kollaste ajakirjade olemas veel palju teisigi, mis kajastavaid päevakohaseid teemasid, toovad esile uure kirjanike uuenduslikud luulekogud, novellid või romaanid. Viimasel ajal on väga levinud ulme. See tuleb sellest, et inimesed soovivad muutuda, nad näevad, et nii enam ei saa. On meeliülendav nauding lugeda kõva selge häälega noorte kirjanike luuletusi, sest esile tulevad imeilusad sõnad, lausete taga aga peitub mõte. Mõte, millest kõik inimesed aru ei saa, kuid mida meie, teised, saame neile seletada. 
Ma usun, et olukord eesti kultuurielus on paranemas, kuigi see tänaval kõndides välja ei paista.




Mina, kui tulevane humanitaar, tahan Eest kultuurielus muuta:

• ajakirjanduse negatiivsuse, kollasuse
• muudaksin prioriteete, et ajalehe esikaanel oleks "uus intellektuaalne suurepäraselt sõnastatud romaan eesti kirjanikult ilmus eile!" mitte "Farmi Gabriel lahutas Angelinast"
• meie rahva eripära säilitataks seda taasesitades erinevates viisited 

Albert Kivikas "Lendavad sead"
Kalda kumeral rõunal istus kalur... Ehkki ta oli ääretumas kauguses, oli ta siiski nii suur ja lähedal, et ta viimse kui liigutuse selgesti nägin:
     tal oli käes pikk, vibalev õngelatt, mille pinguli look ulatas pooleni järveni, ta pyydis latikaid...
Lugege neid ridu ja kuulake, kuidas eesti keel ilusasti heliseb!



alliteratsioon — sama kaashääliku kordumine värsis või lauses kahe või enama sõna alguses. Alliteratsiooni kasutatakse regivärsis ja vanasõnades ning kõnekäändudes. Nt. panna põngerjate pähe (H. Runnel).

amfibrahh — meetrum skeemiga: — È — / — È — /...

anapest — meetrum skeemiga: — — È / — — È 

assonants — sama täishääliku kordumine kahe või enama sõna pearõhulises silbis. Assonants koos alliteratsiooniga moodustab eesti regivärsile omase algriimi. Nt. Eks õõtsu, õõtsu ... (D. Vaarandi).

daktül — (kr. k. daktylos, sõrm) värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgnevad kaks lühikest (rõhuta) silpi. Nt. Vaikides akna sa avasid, ... (G.Suits).

dramaatika — (kr. k. drama, tegevus) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Draamateoses kujutatakse dialoogi vormis (vastuoludest ja konfliktidest lähtuvalt) tegevust olevikus toimuvate sündmuste jadana. Teos on määratud laval esitamiseks. Lavalisuse nõue tingib teose struktuuri: sündmuste keskendatuse, tihendatuse, dünaamika, jaotuse vaatusteks, piltideks ja stseenideks. Peamised draamažanrid on komöödia, tragöödia ja draama. Draama on tõsise konflikti ja mitmekülgsete tegelastega näidend, mis sisaldab nii traagilist kui ka koomilist. Komöödia ja tragöödia on antiikset algupära, draama tekkis aga 18. sajandi keskel seoses valgustusega.

eepika — (kr. k. epos) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Eepiline teos kujutab tavaliselt üksikasjalikult, rahulikult ja objektiivselt tõepäraseid või tinglikult tõepäraseid sündmusi, olukordi ja tegelasi. Autor sekkub harva teostesse või on ise tegelane. On proosa- ja värsskõnes eepilisi teoseid. Neis on esikohal jutustav element, mis seondub kirjeldava või dialoogilise esitusega. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid).

ekspressionism — (lad. k. expressio, väljendus, ilme) 20. sajandi alguses maalikunstis tekkinud ning muudesse kunstiliikidesse tunginud vool. Esikohal on kunstniku enda mõtte ja elamuste väljendamine, protest inimest ahistava ühiskondliku elukorralduse vastu, rõhutatakse inimeste ühtekuuluvust, omapärast sotsiaaleetilist inimlikkust. Kirjandusse jõudis saksa luule kaudu enne I maailmasõda. Ekspressionistlikule luulele on omased jõulised, eksalteeritud ja fantaasiarikkad kujundid, agiteeriv, retooriline paatos, mille läbi kujutatakse õuduste haardes oleva inimese elamusi.

epigramm — (kr. k. epigramma, pealiskiri) algselt Vana–Kreekas ehitise, kunstiteose, mälestussamba tähendust selgitav lühike pealkiri. Alates Rooma luulest satiiriline lühiluuletus.

epiteet — (kr. k. epitheton, lisand, juurde lisatu) kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. Eristatakse kinnisepiteete, kirjeldavaid, kaunistavaid, metafoorilisi, metonüümilisi ja personifitseerivaid epiteete.

följeton — (pr. k. feuilleton, ajalehe joonealune kirjutis) satiirilise või humoristliku sisuga ajaleheartikkel, mis naeruvääristab tegelikkuse väärnähtusi; ka publitsistliku kallakuga kirjanduslik lühivorm.

futurism — (lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil peamiselt kirjanduses, kujutavas kunstis ja arhitektuuris avaldunud vool. Tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. Futurism püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.

grotesk — (it. k. grottesco, grotta, koobas) esteetiline tunnetus- ja kujutamisviis, mis kõrvutab ja ühendab üllatavalt, tihti jämekoomiliselt vastandeid ja kontraste ning toob nõnda karikatuurselt esile mingi elulise tähelepaneku. Groteski iseloomustab tõelise ja fantastilise, traagilise ja koomilise, üleva ja madala jne. põimumine. Kirjanduses tuli groteski mõiste kasutusele alates renessansist.

impressionism — (pr. k. impression, mulje) 1860-ndail aastail prantsuse maalikunstis tekkinud vool, mis vastandas end ametlikule akadeemilisele kunstile. Taotluseks oli jäädvustada põgusaid hetkemeeleolust sõltuvaid muljeid ja elamusi. Impressionism avaldus kirjanduses 1880–1910 prantsuse ja saksa kultuurkonnas. Iseloomulik on kunstilise kujundi detaili ja värvirohkus, lüüriline ja passiivne tundetoon, meeleolukus ja nüansirikkus.

jamb — (kr. k. iambos) värsijalg, milles lühikesele (rõhuta) silbile järgneb pikk (rõhuline) silp. Nt. ja vanker veeres mööda kallakut (J. Smuul).

kirjanduslik kommunikatsioon — ( lad. k. communicatio, side, suhtlus) mõtestatud märkide vahetus, mis vahendab inimeste või kultuurisüsteemide teadmisi, väärtusi, norme ja tundeseisundeid. Teate saatja (kommunikaator), teade (tähendusega märk) ja teate saaja (retsipient) moodustavad kommunikatsiooniahela. Teade kodeeritakse märgisüsteemi, edastatakse kodeerituna sidekanali kaudu, võetakse vastu ja dekodeeritakse. Kommunikatsioon on semiootika üks lähtealuseid.

kompositsioon — (lad. k. compositio, koostamine, ülesehitus) kirjandusteose koostisosade süsteem, nende seostatus tervikuks vastavalt autori ideelis–kunstilisele kavatsusele ja üldistele kompositsiooni põhimõtetele, millest tähtsamad on ühtsuse-, kontrasti- ja gradatsiooniprintsiip. Formaalselt tähendab kompositsioon teose puhtvälist ülesehitust: liigendatust peatükkideks, vaatusteks, stroofideks. Kuid seegi seostub teose sisemise ehituse ehk struktuuriga. Tihti käsitletakse kompositsiooni osistena ka teose motiivistikku, süžee ülesehitust, tegelaskujude süsteemi.

kriitika — (kr. k. kritike, eseme, nähtuse vm. hindav eritelu) laiemas tähenduses kirjanduse enesetunnetuse vorm, mis hõlmab kirjandusnähtuste tutvustamise, analüüsi ja hinnangu. Kitsamas tähenduses sisaldab reageeringuid uudisteostele ja moodustab osa kirjanduse retseptsioonist, vahendades autorit ja lugejaskonda. Väljendab ja kujundab kirjanduslikku maitset. Vahetu kriitilise reageeringu vorm kirjandusteosele on arvustus, mis üldises plaanis jaguneb informatiivseks, emotsionaalseks ja analüüsivaks.

kubism — (kr. k. kybos, kuup, täring) modernistlik kunstivool, mis kujutab objekte geomeetriliste vormide kaudu. Kubism taotleb kujutiste kindlat arhitektoonilist ülesehitust, kunstilise vormi selget seaduspärasust ja rütmikooskõlasid. Kubistlik maal kujundatakse lineaarselt teravalt piiritletud geomeetrilist laadi pindadest, mis kujutavad objekte perspektiivi abita, kuubiliste vormide kaudu. Kubism tärkas 20. sajandi alguses Prantsusmaal, P. Cézanne'i loomingus, kes esimesena vastandas konstruktiivse vormikindluse impressionistide vormivabadusele ja nüansside taotlusele. Kubismi kõrgaeg oli 1907-1014 ja on seotud P. Picasso loominguga. Järjekindlatest kubistid maalikunstis olid J. Metzinger, G. Bracque, F. Léger jt. Eesti kunstnikest M. Laarman, A. Akberg jt. Kirjanikest on tuntuim G. Appollinaire, eesti luuletajatest J. Barbarus.

lüürika — (kr. k. lyrikos, lüüra saatel lauldav) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsust ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Kujundi ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik. Mitmed läänemaised lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest (ood, hümn, eleegia) ja Itaaliast (sonett, kantsoon, sekstiin).

meetrum — värsimõõt.

metafoor — kõnekujund, milles ühe nähtuse omadused on kantud teisele üle sarnasuse alusel; varjatud võrdlus, milles on ära jäetud sidesõnad 'või', 'nagu' ning võrdlusalus.

motiiv — (lad. k. motivus, liikumapanev põhjus, ajend) kirjandusteose struktuuriüksus (inimese motiiv) või süžee element (põgenemine). Kirjandusteoses kujutatud nähtus või situatsioon üldises mõttes (armastuskolmnurk, tõusev päike). Funktsiooni ja laadi alusel eristatakse pea- ja kõrvalmotiive, staatilisi ja dünaamilisi motiive jne. Motiivi uurimine on oluline folkloristikas ja võrdlevas kirjandusteaduses.

mõtestik — ilukirjandusliku teose tähendusväljad. Iga teos koosneb kahest põhimõttelisest osast: meelelisest reaalsusest ja selle tähendustest. Sama võib tähele panna ka kunstiteose väikseima osise, kujundi puhul. Kujund on tähendusega “pilt” ja väga oluline on, et need mõlemad osised on teineteist tingivad ja tasakaalus. Lugeja ja kirjandusteadlase põhiliseks ülesandeks teosega töötamisel on analüüsida ja interpreteerida kujundite tähendusi ja struktuuri.

onegini stroof — Onegini stroofi võttis kasutusele A. S. Puškin värssromaanis “Jevgeni Onegin”. Stroof koosneb 14 värsist kindla riimiskeemiga. Värsimõõt on nelikjamb.

pamflett — (ingl. k. pamphlet, pilkekiri, lendkiri) publistsistikažanr, milles teravatooniliselt paljastatakse ja naeruvääristatakse ühiskonna-, poliitika- ja kirjandustegelasi või nähtusi; ka sedalaadi publitsistlike tunnustega kirjandusteos. Pamfleti autor võib esineda varjunime taga või nimetult.

poeem — mitmeosaline pikem lüroeepiline värssteos, vormi poolest vaba. Oli romantiliste luuletajate meelisžanriks põimides filosoofiliste otsingute, hingerännakute ja sündmuste tasandeid.

paroodia — (kr. k. parodia) pilav jäljendus — pilav luule või proosateos, mis vormilt sarnaneb pilatava teose või selle osaga, ent moonutab (liialdab absurdini) selle sisuarendusi, erinedes sellega travestiast, mis teisendab vormi.

realism — (lad. k. realis, tõeline, asine) kunstisuundumus, mis mimesist (jäljendust) rakendades kujutab elu tõepäraselt. Laiemas tähenduses tunnetuslik hoiak ehk üldine loometüüp, mis vastandina romantismile käsitleb eeskätt argielu ning väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. Vaatleb inimest ajaloolis–poliitilistes ja sotsiaalsetes suhetes. Kirjanduses kinnistus realism 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega. Läbimurde teostas Stendhal romaaniga “Punane ja must” (1831). Tolleaegsele realismile on omane tugev ühiskonnakriitika ja eetiline hoiak (kriitiline realism). Objektiivsuse illusiooni loomiseks teoses kasutati kindlaid võtteid: tegevuse täpset ajalis–ruumilist määratlemist, põhjuse ja tagajärje seost ning tüüpilise rõhutamist.

regivärss — läänemeresoomlaste vanema rahvalaulu eesti rahvapärane nimetus. Regivärsis kasutati alliteratsiooni ja parallelismi ning kvantiteedile toetuvat meetrumit. Regivärsi värss on normaalselt 8-silbiline ja selle moodustab neli trohheilist värsijalga.

riim — luules rakendatav vormivõte, sõnade või sõnaosade süsteemne, teksti korraldav häälikuline kooskõla. Riimiga kaasneb riimuvate sõnade tähenduslik seos. Riime eristatakse asendi järgi värsis, on algus-, sise- ja lõppriimid. Viimane märgib värsipiire ja kujundab luuletuse stroofilist kompositsiooni. Kvaliteedi järgi eristatakse täisriime, kus kõik häälikud pearõhulise silbi täishäälikust alates on ühtivad (nt. mulle – sulle) ja irdriime, kus kokkulangevus on osaline (nt. kõnts – tönts).

satiir — (lad. k. satura, satira, terav pilge) koomilise avaldumislaad. Isiku või ühiskonna pahedele ja puudustele hinnangut andev, tauniv, välja naerev, paljastav suhtumisviis; pilkekirjandus, pilketeos. Erinevalt huumorist on satiiri naer tendentslik, objektiveeriv. Alged on vanakreeka kirjanduses, kuid renessansist alates on satiir arenenud igas kirjanduse põhiliigis. Kesksel kohal on satiir epigrammis, pamfletis, följetonis, paroodias, travestias, ka satiirilises romaanis, draamas. Sageli põimub huumori, iroonia, sarkasmi ja groteskiga.

sisu ja vorm — filosoofilised kategooriad, mis väljendavad nähtuste eriomaseid tervikseoseid ja nende peegeldumist mõtlemises. Sisu on nähtuste (ka kirjandusteose) kõigi elementide ja funktsioonide süsteem; vorm on sisu väline avaldus ja struktuur. Sisu on vormi suhtes määravam ja ühtaegu temast muutlikum. Vorm on püsivam ja muutub hiljem kui sisu. Kuna vorm on suhteliselt iseseisev, võib ta sisu arengut takistada või soodustada. Sisu ja vormi dialektiline seos ja vastavus on kirjandusteose hindamise oluline lähtealus.

sonett — (it. k. sonare, helisema, kõlama) keskaegsest itaalia kirjandusest pärinev klassikaline rangete reeglitega luulevorm. Sonett peab koosnema kahesugustest stroofidest, milleks algselt oli oktett sekstett (8+7 värssi), hiljem lagunesid see katräänideks (nelikvärsid, 4+4) ja tertsettideks (kolmikvärsid, 3+3) või distihhonideks (kaksikvärssideks, 2+2+2+2) ja tertsettideks (3+3). Peale värsside arvu on sonetis nõutav kindel riimiskeem (nt katräänides abba abba ja tertsettides dcd dcd). Värsside arvu ja riimiskeemide alusel eristatakse mitmeid sonetiliike, tuntumad neist on itaalia e. Petrarca sonetti, inglise e. Shakespeare'i sonetti, prantsuse e. Ronsard'i sonetti. Sonetivormiga mängides on saadud peata sonett, poolsonett, sülisonett, pöördsonett, sabaga sonett. Klassikaliselt sonetilt nõuti ranget kinnipidamist vormireeglitest, nõutav oli kõlav, puhas, selge, sünonüümiderikas keel. Sonett pidi väljendama terviklikku mõtet ja olema sisemiselt ühtne. Soneti kompositsioonis oli nõutav: teema esitus ja arendus (katräänides), paralleelteema või lüüriline mõtisklus (tertsettides). Poeetiline, sageli puänteeritud kokkuvõte antakse 14. värsis.

stroof — (kr. k. strophe, pöörlemine) salm, graafiliselt eraldatud värsirühm, mis on omavahel seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks. Stroofe eristatakse värsside arvu järgi: distihhon e. kaksikvärss, tertsett e. kolmikvärss, katrään e. nelikvärss, sekstiin e. kuuevärsiline stroof ja oktaav e. kaheksavärsiline stroof.

sündmustik — ilukirjandusliku teose sündmused kahel tasandil. Sündmuste kausaalne (põhjus–tagajärg, ajaline lineaarsus) järjestus moodustab teose faabula. Faabula annab sündmused edasi vastavuses tegelikkusega. Kuid sageli ei pea kirjanik sündmuste arendamisel kinni faabulast ja esitab neid kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuvalt hoopis teises jadas. Näiteks võib teoses tagajärg eelneda põhjusele, võib esineda ajalisi nihkeid ja ümbertõsteid. Sellist sündmuste tinglikku arendust nimetatakse süžeeks.

tertsiin — itaalia luulevorm, mis koosneb kolmevärsilistest stroofidest, milles iga kolmikvärsi (tertseti) keskmine värss riimub järgneva tertseti äärmiste värssidega; viimase tertseti keskmine värss riimub ühe eraldiseisva värsiga luuletuse lõpus; riimiskeem aba, bcb, cdc...xyx.

travestia — (it. k. travestire, ümber rõivastuma) kirjandusliku süžee kasutamine uues vormis koomilisel, burlesksel eesmärgil (madaldamine, lapselikuks tegemine), paroodiale lähedane võte.

triolett — vanaprantsuse luulevorm, milles 8 värsist moodustub terviklik luuletus riimiskeemiga abaaabab. Omapäraks on tervete värsside kordamine, mis seostuvad tihedalt ülejäänud luuletusega, kuid ei eraldu refräänina.

trohheus — (kr. k. trochaios, jooksev) värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgneb lühike (rõhuta) silp. Nt. Survest lahti vaba luul! (H. Visnapuu)

veste — vestluslik lühipala; följetonivorm, mida vastupidiselt följetoni teravale satiirile iseloomustab lõbus humoorikus.

vokaalharmoonia — sõna järgsilpide vokaalide omaduste sõltumine eessilbi vokaalist.

võrdlus — kõnekujund, milles nähtusi kõrvutatakse otseselt kasutades sidesõnu 'kui', 'otsekui', 'nagu' või siis olevat käänet.